Olen juba 28-aastaseks saanud.Aga samas pole ma midagi saavutanud(seda siis tavainimese mõistes).Aga mis on üldse elu.
Ma ei ole kunagi üritanud jälgida sabloonset elu.a la esimene armastus keskkoolis,süütus 15-aastaselt ,suitsud ja viinad põhikoolis,peale keskkooli ülikooli minek,igasugsued kraadid jne.Sinna juurde kuulub maineka töökoha leidmine,25-aastaselt abiellumine,28-aastaselt ca 2 lapse omamine,30-aastasena maineka firma tegevjuhina töötamine.
Siia juurde paneks pildi meie riigikogulasest Lauri Luigest.http://www.postimees.ee/galerii/index.php?picture=35997&view=comments
Vaadake talle otsa!Selle mehe näost pesitsab ülim rahulolu.Diplom ammu taskus,riigikogulase palk jookseb,piisav edevuse annuse täitmine,lisaks naine,keda ei pea häbenema.Mäletan kui TTY-s käis Luik ringi kaaskursuslasena(kyll aasta noorem)ja silmad kilasid juba siis selliselt peas,mis õigel karjäristil olema peab.
Ehk tõin näiteks nn sabloonse vormi ,mida kõik noored üritavad jälgida.Ma pole kunagi üritanud teha vahet inimestel paberite või rahapaberite põhjal.Kohati kurb on jälgida mõnda tudengit,kes nagu amokkijooksnud hobune ahmib sisse kraade,sest ta ei saa olla kehvem kui nt suguselts
Samas pole ise kunagi sellist moodulit õigeks pidanud.Elan oma elu selliselt,mis mulle meeldib ja ma ei kahetse midagi .Samas pean lugu karismaatilistest tyypidest,kes mingil moel eristuvad sellest hallist klassist.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
1 comment:
LOL aga väga õige jutt IMO.
Ma just mõtlen seda osa, et iga vend elab nii nagu ta ise tahab!
Post a Comment